LUMINÉE- MARITA LUMI EHTEKUNST

Esileht
Disain
Koolitused
Kontakt
Pressikajastusi

Luminee

Eesti

ARMASTAN

ELU

VÕLU

VÄIKESED ASJAD SUURE TÄHENDUSEGA

Luminée on unikaal- ja kontseptuaalehte bränd,
mille tooted on käsitsi valminud Marita Lumi poolt.

Inimene on ilus ka ilma eheteta, aga ehe on rituaalne ja kannab jõudu ja väge ning kui ehe paneb tundma ilusamana, siis on kandja sellevõrra julgem, südikam, säravam- kosmosele avatum, iseendaga sõbram.

RGB
Uus seeria! Jackson Pollockist inspireeritud kõrvarõngasari neile, kellele meeldib ekspressionism ja abstraktsus. Värvid, värvide laigud- kompositsioonides peituvad emotsioonid. Ükski värvikombo pole teisele paarile isegi ligilähedal, tellija saab ise komponeerida vikerkaare värvidest, mis muudab kõrvarõngad ainulaadseks ja omanäoliseks. Nad kõik on erinevad, nagu inimesedki. Kordust ei toimu ja kõik kõrvarõngad valmivad eritellimusel. Küsi oma värve ;) maritalumijewellery (@)gmail.com

Foto: Liina Lõõbas

DŽUNGEL

Foto: Riina Varol, modell Kati Viikma, Muah! Gerda Miller

Eesti Kulla- ja Kellaliidu korraldatud konkursil "Eesti ehe 2017" nomineeriti metskits teisele kohale Foto: Iris Kivisalu, modell Gerda Miller

Foto: IRIS KIVISALU, modell: GERDA MILLER

Foto: Iris Kivisalu, modell: Katarina Kotselainen

MIMIKRI

Skulptuursed ja eksootilised kassid, salamandrid, krokodillid, mütoloogilised olendid kaelale ja kätele. Fibonacci struktuurid on kuldsed, päikeseliste nahkade ja vääriskividega, mineraalsed silmad ja mustrid kaitsevad nende kandjat, valgustavad oma särava ja võõra edevusega. Nagu Egiptuse sfinksid, jumalad ja jumalannad, on neil oma kaitsetee.

Fotod Iris Kivisalu Modell El Ka Tikas
Elektrolüütiline meetod on vase kasvatamine mis tahes orgaanilise aine ümber. Mimikri projektiga kujundasin krokodillid ja kassid esiti vahast. Siis kasvatasin vase ca kuu aja jooksul ümber vaha, mida kauem vasksulfaadi elektrolüüsis, seda paksem nahk loomakestel. Kui valmis, põletasin vaha ära ja vase hõbetasin ja kuldasin.

ARMURES

“Iga päeva mõtestamine”
1000 Swarovski tsirkooni, vask, hõbe
peidetud sensuaalsus ja tulihingelisus. Peegeldav ja glatsiaalne. Olge nii teadmistes kui ka näos lähemal sellele, mida naeratavad näod kutsuvad Päikeseks. Kui ohtlikud me siis paistaksime? Kas meie vaoshoitus muutuks ja me oleksime julgemad? Kas on võimalik mõista mugavust ja vabadust korraga? Ebamugavustunne, mida jäisus võib endaga kaasa tuua, kui inimene üritab seda iseeneses igapäevaselt allutada. Või vabadus, mida kogu see kujutletav kriiskav sära võiks külluses teenida?

SUVE ARM

Ehted, mis on loodud päikesevärvide ja õite ideega. Vana-Egiptuses oli elektroni värv, see oli kulla ja hõbeda segu. Soe ja ilus iga päev tähistamiseks! Sõprade juurde või ooperisse minekuks ehted, mis valmistavad ja tähistavad iga päev, sobivad igaks juhuks ja kestavad kauem kui kogu elu. Materjalid: kullatud hõbe ja galvanoplastikaga kasvatatud vask, tsitriinid, lasuriidid, kvarts, sünteetilised safiirid, obsidiaanid.

Foto Temuri Hvingija Modell Kati Viikmaa & Rita Maastik MUA Gerda Miller Stilist Johanna Eenma Juuksed Helen Koit

Intervjuu Triinu Tikasega, 2017 veebruar

1. Kirjelda mulle palun, kuidas sa esimene kord hakkasid tundma huvi ehete valmistamise vastu? Mis sind köitis?

Mäletan, et esimest korda olin võibolla vaid 4. aastane, kui tuhnisin sahtlites ja leidsin sealt igasuguseid huvitavaid kette, mis mult kohe käest ära võeti. Hiljem, kui sain, siis luurasin ikka põneva sahtli ligi, et ema kuldkette lahti harutada ja joonistada. Joonistasin ehted kõikidele loomadele ja raamatutegelastele. Meisterdasn kangast ja lõngadest, kui kividest ja leitud metallitykkidest erinevaid sõbrapaelasid. Eriti lilledest kroone, lapsepõlve lemmik suve-ehted. Hiljem ka kuusejuurtest või pajuvitstest kübarad pole jäänud võõraks puhkuse aja näputööks.

2. Kuidas tuli otsus hakata ehtekunstnikuks?

Põhjuseid oli palju

Otsus saada ehtekunstnikuks tuli keskkooli ajal. Mulle tundus, et kui läbinärida maailma kõige raskematest materjalidest, metallidest ja kivimitest, siis ülejäänud küsimused maailmas on lihtsad lahendada.

Seda mõtlen senini, et see on priviligeeritud maailm, väikestesse objektidesse peita suured narratiivid. Ega ei ole ju mõtet maailmas midagi ära teha ilma suure kire ja mõtestatuseta, ka ehtekunstis, ei sünni ükski ehe pühenduseta. Niisiis tellimustööd on justnimelt tellija stiili, vaimsuse ja jutustuste tulem, kasvõi super minimalistliku peidetud sümboliga. Näitusetööd aga juba nagu seiklusromaanid, või novellid või filosoofilised traktaadid.

ET kui O. Wilde ütles, et tal pole aega lühikest kirja kirjutada, et võtaks liiga palju aega, et mõelda välja uusi sõnu, mis tundeid edasi kannaksid nii täpselt. Siis ehtekunsti puhul me paratamatult peame selle aja võtma ja jutustusi abstraheerima, sest ehtekunsti loetakse eelkõige tarbekunstiks ja ergonoomilisus kui praktilisus on siiski olulised. Nii tulehki lugu laul ehtesse või seeriasse mahutada, erinevaid materjale kui vorme sümboliseeerimaks narratiivi detaile.

Tänapäeval up-cycle'ida ja re-cycle'ida, olla hooliv elukeskkonna suhtes, on küllaltki uus nähtus, seda tänu meie koolides-kodudes-riigis avarale maailma ning rohkete keskkonna probleemide kajastamisele. Ise taaskasutan kõiki metalle. Ei lähe kohe midagi kaduma- ma arvan et see on meie eriala eripära, et peale selle, et väärismetallid on kallid. on see ka oma eluvaldkonna väärtustamine, et ei ole suva, vaid kõike saab ümbersulatada ja uuesti kasutada. ka puru kraabitakse kokku, ca paari aastaga koguneb 1 kg puru kokku, mida siis hapetega saab puhastada.

Samas tunnen, et hetkel olen poolteist aastat tegelenud ka galvanoplastika, kui kuldamise ja hõbetamisega. Minu eriala võimaldab mul koguaeg juurde õppida. Nii palju, mida ei tea, mida tahaks veel teada, nii palju võimalusi ja mängumaad kaugemale uurida, katsetada- tõeline elumäng, nagu kirjutaks kolme mõõtmelist metafooride ja narratiivide pildiraamatut jaloeks mudkui lisa, et rohkem teada saada.

Näiteks olen ka külalistudengina geoloogiat TTÜs oma eriala tarbeks juurde tudeerinud ja nüüd mõtlen, et võiks täitsa nullist õppida geoloogiat ja saada ka petroloogi paberid :). Põnev šerlokite maailm, mis on tugevasti metallikunstiga seotud. Unistusi on väga väga palju.

Ei tea, kuidas sõnastada, et tahaks ka tulevikus oma stuudiomit avada, et suuremad grupid saaksid ise tulla metallikunstiga tutvuma, sest kursustega rännates, ei saa kõiki põnevaid masinaid kaasa võtta.. se lause on ka veel peas veidike lahtine..

3. Mida on sulle ehtekunst andnud? kas oled pidanud ka millestki selle nimel loobuma?

Metallidega töötlemisel peab paratamatult varuma aega ja kannatlikkust. Ma arvan, et minu eriala on mind õpetanud nagu tõeline armastus, kannatlik, rahuliik, rõõmus olema, nautima igat hetke, probleeme ja muresid lahendama.

Kindlasti on metallikunst filosoofilisemas plaanis õpetanud ka keeruliste küsimuste lihtsustamist ja lihtsama keeulisemaks mõtestamist. Sest ehe peab kandjat kaunistama ja väärtustama, sellega inimese hinges peituvaid tugevusi ja võimendama. Seni vaieldakse, kumb oli vanem, kas 40000 aastat vana leitud amulett või vilepill.

Usun, et ehtekunst on rohkem uksi avanud mulle teistesse erialadesse. Samuti kinnitanud elukestva õppimise vajalikkuse ja teadmise, et ka uudishimu ümbritseva vastu võib olla piiramatu, sõltuvalt sellest, kui kaugele mõnes uues teemas minna. Mida rohkem uurida, seda rohkem ju uusi küsimusi.. Tähtis on olla avatud ja tänulik maailmale, mitte oma hirme üksinda kinnitada ja kannatada.

4. Kust sa ammutad oma töödeks inspiratsiooni? Kuidas sinu ehted kujunevad?

Kõik oleneb, eks ta ikka ole kas maailma peegeldus või enese või tellija intuitiivne tunnetamine.

Inspireerivad tegusad ja unistavad inimesed. Sõbrad, teatrietendused, raamatud, juhused. Ka loodusimed ja tähelepanekud. Ehk kõige metsikum kogemus, mis mul on olnud on merikotka jahiretk haigrule, mis toimus minust 2 m kaugusel, kuis 1 lund oli teisel sulest nokaga juba kinni haaranud. Mis oli üheti nii kiire ja uskumatu. Õnneks tegi haigur manöövri tiigi äärse rohututi alla, kotkas kohmetus, kaotas teise silmist, lehvitas tiibadega ühe kohapeal otsivalt, märkas mind, ehmatas ise ja lendas minema. Haigru hirmunud oleku pleminemist ei jõudnud ära oodata. 5 min passis rohututi all, kuniks läksin ujuma ja see teda ikak peidupaigast välja meelitas ja ta lendu tõusis.

Minu ehted on tiht lugu seotid minu armastusega etnograafia vastu, et olen aru saanud, et olen mütoloogiaid ja narratiive erinevaid viise pidi tõlgendanud, oma pildi keeles edasi jutustanud...

Näiteks oli minu vanaisa Voldemar setu ja sündis üle eelmisel sajandil 1892_ suur laulumees, kes ehitas endale sellise voodi, mis ta kellaaja peale voodist välja vikas.

Samuti osalesin Kadri Viirese juhtud EKA ekspeditsioonil Tsuvaššiasse ja Mari-El Autonoomsetesse vabariikidesse, mison mulle seni andnud uudishimu olla kursis hõimurahvastesse puutuvate ürituste kui kirjutistega.

Mulle väga läheb korda see, et sealsed ehted on väga sümbolistlikud ja narratiive kandvad. Mitte midagi ei ole niisama, kõik on põhjendatud, isegi kui tundub tohutu virvarr. Ka praegusel juhul ei ole ma super minimalist, usun, et ehteid võib kanda palju ja korraga, tekitada sellise setu kettide rohkuse- džungli, mitte vaid saatva tegelase, vaid tervikliku süsteemi.

Peaks võibolal siinkohal mõtestamagi, et mis see kunst minu arvates siis on. Esiteks on see alateadvuse välja elamine, sürrealistlik maailmakaart – unistustemaa.

Samuti usun, et kunstiteos korrigeerib ühiskonna elu. Ehtekunst on küll käsitöö, kuid siiski tarbekunst. Võib teha, tuginedes intuitsioonile, võib teha kavandades sptetsiaalselt ja kontseptsiooniga., eetika ja moraaliga. Olen ateist, aga usun looduse hingestatusesse ning enese võimaluste teadvustamisesse. Otsuste vastuvõtmisesse, siiski ka juhustesse.

Minu loodud ehted on justkui looduse peegelduse, inspireerituna loodusest ja peaksid toetama teatud viisil müütilist vaimset maailma.. Keskajal usuti näinud olevat ingleid kiriku ümber lendamas, siis minu kõrvarõngad, näiteks Laululinnukesed peaksid kõrva siristama nähtamatut lugulaulu ümbritsevast, panema kandja rohkem ümbritsevat märkama ja ilusasti tõlgedama. Ma ehteid luues mõtlen erinevatele lugudele ja mitte ainult ei tegele antud teemal lugusid ise välja mõeldes, vaid lugedes ja viies end käesolevate teemadega ka rohkem kurssi. Seega ma mitte et vaid ei otsusta, vaid jätan ka veidike erinevate kuuldud-nähtud lugude peidetud juhuslikkust valmis ehetesse.

Samuti usun, et ilus inimene on avatud maailmale. Et mitte otseselt ei muuda ehe inimest kaunimaks, kuid kui inimene tunneb, et ehe on teda kaunimaks muutnud, siis kindlasti ollaksegi kaunimad. Et see enesesse uskumise toit on nii rõivastumine, ehtimine, kui erudeeritus ja töötamine. Seega endasse rohkem uskuv inimene on tegusam ja julgem ka sõna võtma, oma arvamust kaitsma, enda eesmärke püstitama.

Et võib ju mõelda küll, et ehe on pelgalt dekoratiivne, kuid ometi on see olnud pea samavana kui inimkond ja seda just maagilistel ja rituaalsetel ja mütoloogilistel kaalutlustel.

Ning ehet ei ole niisama lihtne teha. Metallid on nagu plasteliinid, ainult, et sooja näpu asemel võtab metall vormust hoopis haamerdamise saagimise, tähelepaneliku kannatlikkuse ja nutikusega. Iga erineva eesmärgi saavutamiseks on nii palju eroinevaid tehnoloogiaid. Ja võin öelda, et ka nii palju kui on ehtekunstnikke on tehnikaid.

Ma arvan, et nii nagu iga kunsti puhul on 3 tegurit, mis on olulised: tehnoloogiline meisterlikkus, kontseptsiooni sisukus ja kõnetavus ja kompositsiooni rikkalikkus. Ehe kasvab hoomatava ja hoomamatu serval, siinsamas, kus on nii teadlastelgi palju tööd, kus veel seletamatud universumi sügavaimad saladused peidus. See kõik on ka kunstnikule, k.a. Minule huvitavaks inspiratsiooniks ja dialoogiks materjalidega.

5. Milline on olnud sinu jaoks kõige huvitavam tellimus, millega oled pidanud tegelema?

Huvitavaid tellimusi on olnd palju, vb mõni neist õpetab rohkem, aga eks on ikka alati huvitav, kui inimesed soovivad pühendada midagi igavikulist oma sõbrale, perele, endale. Ehk ka Mart Sanderi dirigendikepikese teagemine oli mul 10 aastat tagasi üks esimesi omalaadsemaid ja , kui orkester sinu käes väärt dirigendile auväärt kingituse tellib. Samuti on olnud suur au ja rõõm erinevaid teemasid käsitleda, teadust, koreograafiat, psühholoogiat, jne. Kõik abielusõrmused on põnevad. Ehted on peale selle, et nad võivad kaugele peegelduda, siiski väga intiimsed, et ma suhtun kõikidesse tellimustesse äärmise põnevuse ja aupaklikkusega ja panustan maksimalistlikult kõikide oma väärtustega.

6. Kes on sinu enda lemmik ehtekunstnikud ja miks?

Lemmikehtekunstnikud on palju. Aga ikkagi enamik, kes on Kunstiakadeemia läbinud,sest nende töödes on rohkemat peidus, kui pelgalt dekoratiivsus. Kadri Mälk eesotsas on meie põlvkonda juhtinud just sisu ja tehnoloogiliste oskuste põimumisele tähelepanu toomisega. Et pigem teha vähem ja kauem, kui siuhti ja hopsti. Et pigem on õpetatud meid nägema mitmekesisust ja võimaluste rohkust ja keerulisi ja sisukaid ehteid tegema, oma käekirja otsima ja kompama. Aga et meie eelis EKAst tulnutele on eelkõige ehetele jõu ja väe sisendamine, mille kandja siis elama paneb.

Nu täielikuks geeniusteks olen ma ikka pidanud Kadri Mälk, Tanel Veenre, Rein Mets, Julia Maria Künnap, Kertu Tubergit, Maarja Niinemägi, Ive- Maria Köögard, Annika Kedelauk, Nils Hint, Urmas Lüüs, Keiu Koppel, .. Appi, ma jään hätta, heal meelel loeksin kõik ehtekunstnikud üles, kes mind on ümbritsenud ja kindlasti ka mõjutanud. Tasub läbi astuda Hobusepeast, meid on seal paljU!

7.Sa viid läbi ka ehtekunsti töötubasid. Miks sa tahad neid teha? Kellele need on mõeldud?

Viin läbi ehtekunsti töötubasid, sest see on võimalus oma nägemustest-tegevustest korraks välja astuda. Tegusate teise valdkonna inimestega kohtuda. See on nii sõpradele, kui emadele-tütardele suurepärane võimalus koos 1 tore päev koos veeta või abielluvatele noortele üksteisele pühendust välja näidata.

Ja minule võimalus õpetada nägema erinevaid võimalusi ideede teostamiseks, metafooride tõlgendamiseks.

Samuti on see võimalus paremini seletada, millega ma tegelen, metall on justkui plastiliin, mille puhul piisab samuti metalli hingeellu süüvimisel erinevate tehnoloogiate rakendamine. Võtab rohkem aega ja kannatlikkust, kuid sellevõrra on kindlati ka valmivad ehted erilisemad ja ajatumad. Kursusel saab käsitleda peamisi kullassepa töövõtteid- saagimist, jootmist, valtsimist, poleerimist. See on nagu armastus, mis nõuab armastust ja pühendumist.

Kursusel osalenu jõuab kindlasti ühe päevaga oma esimese kõrvarga paari või sõrmuse teostatud. 6 tunni jooksul valmivad erinevad stiilid, joonistused, graafikad- mida keegi oma sõrmusele või kõrvarõngastele ette on kujutanud.

Muidugi on ka põhjuseks peamiselt see, et olen enda kõrval kohanud palju ISE teadlikke ja loomingulisi inimesi, kellele pakub pinget teada ja tunda, kuidas maailm on korraldatud, ning kes ei ole leidnud oma ideedele analooge, mistõttu peabki ise meisterdama. Kohtudes 1 huvbitava inimesega viis mind kursusi meisterdama järjest enamatele inimestele, huvitav on ka minul.

8. Milline on sinu töötubade läbiviimise kogemus? Räägi mõnest toredast/sind üllatanud tulemusest.

Olen töötubasid läbiviinud üle 7 aasta. Algselt lihtsamad, hiljem keerulisemad ülesanded. Nii lastele kui meestele, kui naistele. Võibolal on üllatanud, et nii mitmed on peale kursuse läbimist jäänudki ehtekunstiga tegelema. Tulnud korduvalt uuesti kursusele kui vaikselt kodu-stuudiot ülesehitama hakanud. See tähendab, et olen ehk olnud nakatav, peaasi, et tegemiste vastu on kirg, siis ei saa midagi halvasti minna.

Samuti on kursus küllaltki väikese arvuline 2-3 inimest, sda juhul kui igaüks tahab oma kavandi järgi sõrmust teha, sest muidu ei saaks ma igal jootmisel kõrval istuda. See on tulega mängimine. Kunagi 1 kursuslane tegi väga keerulist srmust, ta oli iseseisvalt 110 korda edukalt jootnud, aga 111. kord läks aia taha, ehmatas ja suunas tuleleegi kogemata vastu lauda ja pani laua põlema. Et see mikro ebaõnnestumistega leppimine ei tohiks morjendada.. Väike must plekk töölaua küljes pigem kaunistab ja see väike ebaõnnestunud jootmine osutus juhulikuks õnnestumiseks, sest välja tuli midagi ootamatult ilusamat ja kuruslane oli ka ise pärast tulemusega rohkem rahul. Kokkuvõttes jah sai selgeks, et yle 3 inimese kursust ei saa suuremaks ajada, et veidike on ikka ohtlik ka ja adrenaliini on veres piisavalt.

9. Mida soovitaksid algajale, kes tahaks ehtekunstiga esimest korda tutvust teha?

Soovitaksin ennekõike joonistada ja mõelda ja ka guugeldada internetist, et leida sobivaim ja isikupäraseim kavand, mida teostada. Sest kui kursusele tullakse mõtlema ja ennast otsima, siis jääb reaalselt teostuseks ju vähem aega ja vb ei ole peale 4 tundi joonsitamist enm aega reaalselt teosada kavandit ise ja ma pean enamik tööd kursuslase eest ära tegema . Et seda mõtlemise tähtsust olen ka omaloomingu puhul tundnud, et kõige parem tulemus tuleb siis, kui 7 korda mõtlen ja siis alles ühe korra teen ning et mõtlemise peale kulub kõige rohkem aega.

10. Räägime kannelseelikust. Mis on kannelseelik, kuidas see idee tekkis ja arenes?

Vb siinkohal tahaksin mainida, et mitte kunagi pole liiga hilja uute asjadega tegelama hakata. Et võib öelda, et see kasvas minu laulmise ja muusika armastuse julgusega, kuid sai vormiks hetkel, kui ei olnud võimalik tegeleda ei oma eriala ega ka koorilauluga.

Aga laulsin ma esimest korda sosinal sepapoisse, kui 2004 oma kursusekaaslastega esimesel koolinädalal oma Tartu mnt 1 ülikooli uurisime ja mööda maja myttasime. Olime veidike veinised ja astusime saali, kus oli palju inimesi- huvitav.. pidime viirgu võtma, vanast ajast teades spordi kohta , võtsin kõige äärde, et mitte silma paista, sest ei saanud aru, mis seal saalis toimus.... vastukaaluks aga olin hoopis esimene klaveri taga, kes pidi ettelaulma, niisiis sosistades ümisesingi sepapoisse.. ja esimesse kooriproovi sattudes, ei olnud ainuke, kel oli justkui elevant häälepaeltele astunud. Andekad ja prohvid Endrik Üksvärav kui Külli Kaats õpetasid laulma, nende peamised märksõnad olid julgus, rõõm, lihased, hingamine.. ja lumepallina on see muusika veerema hakanud. Ka ansambel ALLINNA saab netis kuulata. https://allinn.bandcamp.com/album/allinn

Jah, kannelseelik on selline ekspromt projekt, mis tekkis ja siis vaikselt areneb edasi. Ehitasin Portugalis resideerudes omale seelikukujulise vasest koonuse, kuhu siis keeled peale panin, hiljem ehitasin ka teise veel juurde. Alguse sai ikka nagu enamik siin elus liblikatega kõhus. Praeguseks on lausa plaat välja antud, mida saab kuulata ka souncloudis https://soundcloud.com/kannelseelikud .

11. Mida sa teadsid enne seda kanneldest ja mida pidid juurde õppima? Mida on töö kannelseelikutega sulle andnud?

Enne ei teadnud kanneldest midagi, metallist küll, seetõttu otsustasini, et teen nii nagu oskan. Kui teen täitsa uue pilli, siis võib see olla ka selline, mis saadas laulu ja oleks võimalik samal ajal ka tantsida.

13. Mis on su tulevikuplaanid (laiemalt)?

Tulevik on helge ja töökas. Tulevikus ehk avan täitsa oma galerii-kursuste koha.

14. Kuidas kirjeldaksid sind sinu kolleegid Sinihabeme stuudiost? (võimalusel võiksime võtta nende enda mõtteid)

15. Mis on sulle elus kõige olulisem/tähtsam?

Elus on oluline armastus, areng, turvalisus, teadmised, muinasjutud, loovus, truudus, rõõm, usk. Detailid loovad terviku. Väikesed ja igapäevased õnnestumised loovad heaolu ning rõõmsa meeleolu.

16. Mida sa kõige enam kardad?

Olen mõelnud, et pelgan ehk vedike distsipliini kaotada, õnneks on koguaeg üksjagu kiire, et seda ohtu pole seni silma hakanud, et igav olek, või midagi teha poleks vaja, pigem vastupidi.

Olen tähtkujult vähk, mitte et usukin liiati astroloogilisse taevakaarti, aga siiski justlkui veidik usun ka, mis tähendab, et mingis olekus astroloogilise tähekaardi järgi hoian kahe sõraga liiga kõvasti lõigest kinni ja ei lase lahti, kui lahti lasen, siis ei saa jälle uuest olekust kiiresti üle ja et võin tagurpidi liikuda, ja kardangi, et nendest asjadest saab alles hiljem aru. Kuigi saan aru, et see tagupidi liikumine isegi võiks selles mõttes olla tervitatav, et ma ju siis õpiksin oma vead ja nõrgemad kohad kiiremini ja kergemini selgeks. Et kokkuvõttes katsun ikka vähem karta ja rohkem juleda. Sest elu mängu mõte ju on jutustada lugusid, ja kui ei julge kohe üldse riskida ega vastutada, siis poleks ju ka millestki rääkida.

MÜÜGITINGIMUSED FACEBOOK INSTAGRAM KONTACT

© Marita Lumi jewellery / Luminée OÜ / Reg. nr. 14016571 / Hobusepea 2, Tallinn, 10133, Estonia / +372 5183468 / maritalumijewellery (at) gmail.com

Luminee
Eesti

Esileht
Disain
Koolitused
Kontakt
Pressikajastusi

Luminee
Eesti